Tuli oli ravim – Teatro della Pergola

Ray Bradbury teos Fahrenheit 451 kirjeldab distoopilist tulevikku, kus lugemine on keelatud, ekraanid on pidevalt põlemas ja võõrandavad inimeste vaba aega ning mõtlemise katsumine tekitab füüsilist ebamugavust. Irooniliselt ei tööta tuletõrjujate korpus enam enam tule kustutamisega, vaid raamatute põletamisega ja vajadusel nende omanikega. Raamat ilmus umbes 70 aastat tagasi, 1953. aastal, kuid on mängupõhiselt asetatud tulevikku, st XXI sajandi 20. aastatesse — ehk tänasesse päeva. Sina aga oled XXI sajandil ja loed seda teksti, kas tähendab see, et Bradbury eksis? Sõltub, kuidas me distoopiat mõistame: ennustus tulevikust, mis ühel hetkel kinnitust leiab/väga puhastatakse, või hoiatav häire oleviku kohta, mis jätkub ja uuendub? Ilm oli raviks läbib ja loeb vabalt ümber Fahrenheit 451, tarbib seda nagu armastatud raamatut, mida on loetud tuhat korda ja kaasatud tuhandesse kohta, määrdunud, unustatud kusagile ja siis taas leitud, kui kaaned kahvatuvad, paber eraldub ja lehed täituvad märkmete, piletite, järjehoidjate ja mälestustega. Viis etendajat järgivad romaani ajalugu, samastuvad tegelastega, liiguvad horisontaalselt, kaardistades varjupiirkondi, asju, mida Bradbury meile ei selgita ega jutusta, luues paralleelseid narratiive, teoreetilisi kõrvalekaldeid, ehitades ka meie aja ja kultuurivastase tuleviku vahepealset aja kroonikat, kus idiootsus päästab meid keeruka mõtlemise koorma eest. Kui Bradbury eksis vaid mõne aasta võrra, kui Fahrenheit 451 juhtuks tõesti, mida me teeksime?