Metropolise poole

Federico Tiezzi õpib koos osalejatega ning taasloob romaani ja filmi draamategelasi ja -situatsioone, pakkudes uut ja varem nägemata tõlgendus- ja kommunikatsiooniruumi seoses tänapäevaga. See Artificio on dramaturgia ja tõlgenduse töötoa, mis põhineb Thea von Harbou romaanil Metropolis (1925) ja Fritz Langi samanimelisel kuulsal filmil. Romaanile on omane tugev nägemuslikkus, sümboolne ja fabelilaadne, võimeline tabama tööstusliku kaasaegse ühiskonna häirivaid aspekte. Film, üks kinematograafia suuri meistriteoseid, võimendades neid elemente võimsate piltidega, näitab meile inimkonda masinate teenistuses mingisuguses danteeskis õndsuskollet, mis püüab kristliku traditsiooni taastamise kaudu leida esialgset harmooniat inimese ja looduse, üksikisiku ja ühiskonna vahel. Töötoa eesmärk on töötada romaani ja filmi teatraalsuse kallal, läbi teematuumade lahtivõtu ja uue sünteesi protsessi, tulevase etenduse tarbeks. Et see ümberkirjutaks ja tõlgendaks, tänapäevase kapitalismi transformatsioonide ja selle mütoloogiate valguses, olulisi dramaturgilisi sõlmi loos, mis on samaaegselt arhetüüpne ja freudlik. Metropolis taaskujundatakse selles suunas: vertikaalne linn, jagatud eliidi ja alamproletariaadi vahel, mis muutub objektiiviks oleviku uurimiseks — alates digitaalplatvormidest kuni ökoloogilise kriisini, töö lõhustumisest kuni kujutluste uue tootmiseni, uuest klassivõitlusest kuni Keha ja Masina suhteni ning lõpuks isa-poja suhteni ja linna ideeni kui pulsionaalse teadvusetuse, mis toimib ja organiseerub täpselt nagu keel. Teine töötoa eesmärk on uurida ja taasluua peategelasi, pakkudes uut ja varem nägemata tõlgendus- ja kommunikatsiooniruumi seoses tänapäevaga. Tegelasi, keda näitleja hiljem kutsub looma ja „ümberkirjutama” oma lavalist tõlgendust. Töötoas vahelduvad teoreetilise arutelu hetked, tekstianalüüs ja praktiline tõlgenduspraktika pidevas vahetuses osalejatega. Samuti analüüsitakse teatri jutustuse ühendamise võimalusi teiste keeltega (film, tants, muusika ja poeetiline kirjutamine). Eesmärk on mõista, kuidas ümber kirjutada 'klassikat' nagu Metropolis tänapäevase vaataja jaoks. Läheneda sellele, mida loetakse 'klassikaks', kui keelte ristumiskohtade ja ristsõlmede paigana ning samal ajal elulisena vastuolude, saastumiste ja kaasaegsete polaarsuste jaoks. Üleminek poeetikale teatris, suund teatripoeetika poole.