Emotsioonide entsüklopeedia

Davide Iodice, kes juba aastaid oma Scuola Elementare del Teatro’ga töötab haavatavuse ja puuega, juhendab kaasavat töötoa, mis tegeleb eneseväljenduse, suhte ja individuaalse ning kollektiivse loomisega. Eesmärk on ergutada osalejates võimet resoneerida oma ja teiste emotsioonide spektriga, kuulamisoskuse kvaliteeti ning valmisolekut luua mitterutiinseid suhteid. Projekt L’enciclopedia delle emozioni sündis vahetult pärast pandeemiat, lähtudes arvestusest, et ajas, kuhu me langesime, lisaks haiguse ja reaalse surma tragikale, kogesime, et ilma eneseväljendusvõimaluseta, suhtluseta, sotsiaalsuseta ja iluta võivad kodud saada meie identiteedi haudadeks. Linn, kvartal või kogu riik võib muutuda haudaks; kõrbe. Pandeemiaperioodist väljunud ühiskond on taastuv, veelgi haavatavam ja abi vajav, ekslev tõelises „emotsioonide sõjajärgses ajas“. Sellega seoses tundus olulisem kui kunagi varem hädavajalik leida teatris algupärane katartiline jõud, selle Pharmacon’i omadus, uuendades seda kaasaegsuses; uuesti tähendust andes sellele terapeutlikule ja sotsiaalsele funktsioonile, mille jaoks see kunst tekkis. Oluline tundus nii ühel kui teisel poolel rekodeerida performatiivne, spektakulaarne sündmus kui osalus- ja kohtumisvõimalus kogukonna või sotsiaalse grupiga ning teisalt panna protsessi keskele teatrikunstnik kui emotsioonide ja suhtluse spetsialist — aspektid, mis on trauma ületamiseks ja tekkinud psühholoogilise, suhte- ning sotsiaalse murru ühtlustamiseks äärmiselt keskse tähtsusega. L’enciclopedia delle emozioni, loodud nende eelduste põhjal, positsioneerib end seega kui lähedusprotsess, pedagoogika ja loomine, mida korrata meetodina ja kohandada rakendusvõimaluste osas erinevates kontekstides ja piirkondades. Intensiivne töötoaprogramm seab eesmärgiks ergutada osalejates võimet resoneerida oma ja teiste emotsioonide spektriga; soodustada empaatiavõimet ja teiste eest hoolitsemist; kuulamisoskuse kvaliteeti; valmisolekut luua mitterutiinseid suhtedünaamikaid; ning lõpuks autonoomiat kujundada järk-järgult ilmnenud kogemusmaterjalist. Näitleja olemus, draama inimene, lavaline partituur, rekvisiidina olev ese kui „hing välisel kujul“, MASK — need on mõned temaatilised suunised selle täieliku käsitöö jaoks, mis avab end erinevatele keeltele ja erinevatele tulemustele.